Valimiste ilming erakonnas

Erakond muutub ainult välisel survel kui selle juhtimine on allutatu tagatoale. 7. jaanuar 2017. oli Eesti Reformierakond MTÜ ajaloos esmakordne, kus neil oli esimehe kohale mitte 1, vaid lausa 2 kandidaati. Saame öelda, et neil oli esmakordselt võimalus valimisteks, sest 1 kandidaadiga toimub ametisse kinnitamine. Sarnaselt usaldus- või umbusaldushääletusele. Kui Siim Kallas oli selle erakonna esimehe esimees, siis 2005. aastal andis ta erakonna juhtimise üle Andrus Ansipile, kellest sai peaminister Edgar Savisaare valitsuses. Tema loobumisel 2014. aastal anti peaministri tiitel ja selle järel ka erakonna esimehe koht Taavi Rõivasele. Pärast Taavi Rõivase põrumist peaministri ametis, ta enam esimeheks ei kandideerinud ja varjust astus lavale tema nukujuht Kristen Michal, kes oli juba Kallase ja Ansipi ajal erakonna tagatoas kohal. Üllataval kombel valiti esimeheks hoopis Hanno Pevkur. Demokraatlik vapustus Reformierakonnas, sest tagatoa soosik ei saanudki valituks. Probleemiks on jätkuvalt liikmete vähene huvi valida, sest 12,5 tuhandest liikmest andis interneti teel hääle vaid suurusjärgus 1300 inimest ja umbes 370 andis hääle paberil. Hanno Pevkur on vaid 8 % liikmete esimees.

Samavõrd kehvad lood on Isamaa- ja Res Publica liidus, kus valdavalt oli esimehe kohale 1 kandidaat. Ainus erand oli parteide ühinemise aegadel 2006. aastal kui neil oli korraga 2 esimeest: Tõnis Lukas Isamaaliidu poolt ja Taavi Veskimägi Res Publica poolt. Pärast pole neil kongressidel samuti olnud rohkem kui 1 kandidaat, olgu selleks siis Mart Laar, Urmas Reinsalu või Margus Tsahkna. Ka nende viimasel kongressil 2016. aastal oli moepärast Jaan Männik, kes ulgueestlasena oli pigem erasektori juht (telekom ja Eesti Pank) kui erakonna liider. Isegi parteisse astus ta 2 nädalat enne kongressi. Ta ei olnud tõsiseltvõetav kandidaat.

Samasugused puudused on ka Sotsiaaldemokraatlikus erakonnas, kus valijatele ei antud ka viimasel korral 2 kandidaadi vahel valimise võimalust, sest Sven Mikser lihtsalt lõi araks ja taandas enda kandidatuuri. Liikmetel jäi ainsaks võimaluseks hääletada Jevgeni Ossinovski poolt või vastu.

Suurematest erakondadest on kõige suurem esimehe kandidaatide valik olnud Eesti Keskerakonnas, kus isegi vaatamata 20 aastat esimehe kohal püsinud Edgar Savisaare tööle, leidus talle konkurente: Peeter Kreitzberg, Harry Raudvere, Jüri Ratas, Kadri Simson ja uuesti Jüri Ratas(kes Paide kongressil kukutas 2016. aasta novembris Savisaare kohalt, kus ta oli olnud üle 20 aasta: aprillist 1996.

Väiksemates erakondades on samamoodi 1 kandidaadiga esimehe määramine, valimiseks võimalust ei ole.

IRL võidelgu korruptsiooni vastu tegudega

IRL peab käituma oma valimisreklaami lubaduse järgi ja võitlema korruptsiooni vastu ka tegudega. Nende liikme tegevuse tagajärjel on korruptsioon tõesti imbunud Tallinna volikogusse ja määrib kõigi poliitikute mainet.

Praegu on telejaamades ainsana Isamaa ja Res Publica Liidu reklaamid, kus nad peamise sõnumina lubavad võidelda korruptsiooniga. Kuidas on olukord loosungite taga? Kas nad tegelikult käituvad oma sõnade järgi või on Eestis olemas valge korruptsioon, mida sallitakse? Juba märtsi lõpus tegi IRL telereklaame lähenevate valimiste teemadel. Neist esimene oli Tunne Kelamiga, kus ta kuulutas: „Et Eesti inimeste elatustaset tõsta, peame vähendama korruptsiooni. IRL on Eestis see jõud, mis võitleb korruptsiooni vastu. Seisame läbipaistvuse ja rangete korruptsioonivastaste reeglite eest nii Eestis kui Euroopas.“ Toredad sõnad aga miks pole tulemusi?

Jaanuari lõpus määras keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo Kalev Vapperile korruptsioonivastase seaduse § 19 järgi 320-eurose rahatrahvi. Ta on MKM-i avalike suhete osakonna juhataja, Tallinna Linnavolikogu saadik ning Isamaa ja Res Publica liidu Pirita osakonna juhatuse esimees. Vaatasin järgi, et veel eelmisel nädalal ei olnud midagi muutunud tema parteilises staatuses. Miks Tunne Kelam ei võitle korruptsiooniga oma erakonnas? Või on meil tekkinud olukord, kus Tõnis Paltsi määratluse järgi valgete erakondade hulka kuulunud Res Publica ja Isamaaliit, mis praeguseks on üheks erakonnaks saanud, asub mingis eristaatuses ja valge erakonna korruptsioonist me ei räägi? Kindlasti ei sunni neid lahkuma ametist, nagu juhtus kohtus õigeks mõistetud Villu Reiljaniga.

Praeguseks on IRL oma Tunne Kelami telereklaamis läinud veelgi kaugemale. Nüüd alustab ta küsimusega: „Miks peame korruptsiooni nii Euroopale kui Eestile tõsiseks ohuks?“ Ja vastab kohe: „Aga selle pärast, et see vähendab meie elatustaset ja nõrgestab meie julgeolekut. Niihästi Ukraina kriisi kui Venemaa agressiivsuse põhjuseks on korruptiivsed liidrid./…/ See tuleb peatada, sest muidu kaotame me kõik.“ Minul on raske mitte kirjeldada liidrina sedasama korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest trahvitud Kalev Vapperit, sest ta on ministeeriumis osakonna juhata, volikogu liige ja Pirita osakonna esimees.

Selline olukord, kus telereklaamis räägitakse ühte, leitakse omale niiöelda vastane aga siis ollakse sellesama vastasega ühes paadis, hakkas minule sedavõrd vastu, et koostasin petitsiooni IRL-i korruptsioonivabaks muutumise poolt. See on leitav lehelt http://petitsioon.ee/irl-korruptsioonivabaks

Tähtsaim osa on selles järgnev, mida peaksid saama toetada kõik Eesti poliitikas osalevad inimesed ja valimistel kandideerijad ning valijad. „Eesti poliitikas ei tohi olla kohta korruptsioonil. Peab valitsema 0-tolerants kõigi korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest karistatud isikute suhtes. Meie ei anna neile uut võimalust korruptsiooniks! Nad peavad lahkuma avaliku sektori töökohalt või valitud kohalt esindusorganites (volikogu, parlament). Korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest karistatud inimene peab lahkuma ka IRL-ist, sest ainult nii on võimalik teha IRL korruptsioonivabaks.“

Seni saadud tagaside alusel võin öelda, et meie inimesed on pragmaatilised. Nad küsivad selle eest saadava kasu kohta ja samuti kardavad oma nime avaldamise tagajärgi (töökohale). Minu jaoks on oluline, et valimisreklaami lubadusele järgneksid ka tegelikud sammud, mitte kõrvalehüpped nagu juhtus ühe eelmise „Kodukulud alla“ kampaaniaga. Seal lubati ohjeldada monopole aga pärast öeldi, et soojustage oma kortereid ja küttearved on väiksemad. Kas koos pangalaenu maksega on ikka väiksemad või see lubadus hoopis tõstis kodukulusid?

Ma loodan, et peale minu on veel palju mäletavaid valijaid, kes ei lase IRL-il rääkida ilusat muinasjuttu korruptsiooniga võitlemisest ja selle ajal saada karistatud korruptsiooni eest. Tahaksin loota, et korruptsiooni vastu julgetakse olla ka ilma midagi selle eest saamata. Ma mõtlen just tavalisi valijaid, kes ületavad oma hirmu avalikult poliitikuid puudutavas küsimuses seisukohta avaldada. Päästerõngana olgu öeldud, et sellesama IRL-i ministrite toetusel loodud leht petitsioon.ee võimaldab jääda anonüümseks ning avalikult kuvatakse [nimi teada] teksti.

Eesti Demokraadid

Tegevuse eesmärkideks on:
5.1 Eesti   kodanikuühiskonna   ja   osalusdemokraatia   alase   info   kogumine, süstematiseerimine ja levitamine. Sealhulgas info jagamine internetis, seminaride ja koolituste korraldamine;
5.2 kodulehekülgede valmistamine, haldamine ja hooldamine ning sellega seotud teenuste pakkumine;
5.3 inimeste kaasamine kohaliku omavalitsuse tasandil pakutavate võimaluste kaudu linna- ja maaelu edendamiseks ning sellise info kogumine ning levitamine